Selle aasta jaanid Tuurus

Tuurus oli vahepeal jaanipäev, nagu igal pool mujalgi. Aga Tuurus ei ole kunagi nii nagu igal pool mujal, vaid omamoodi. Tuuru on üks imeline koht, sellest saab iga tuurukas alati uuesti aru, kui üle pika aja siia jõuab. Ullo näiteks rääkis kaks päeva järjest, kuidas ta ikka ei saa aru, et selline paradiis üldse olemas saab olla, ja et oleks patt oma last mitte siin üles kasvatada.

Jaaniõhtu oli siin üsna rahulik, meid oli kolmteist: Anna, Reelika, Helerin, Ullo, Julius, Mart, Fred, Betka ja tema kaks tšehhi sõpra, Meeli, Terje ja Brita. Tegime hästi palju head süüa ja sõime ennast kõigest sellest heast ogaraks. Kirsiks tordil oli megašokolaadine šokolaadikook vahukoore ja maasikatega. Lõke oli suur, selle nimel olime juba maikuus vaeva näinud ja koplist vanu palke kokku tassinud. Vihma sadas ainult päeval ja õues oli soe, nii et peaaegu nagu polnudki klassikaline eesti jaanipäev.

Roosad küüned toovad ellu tasakaalu.

Ossid ja muidu maakad võtsid kohad sisse.

Best friends 4 evä!

Piffid reas

© Reelika on väga uhke.

Mõned asjad – nagu hea söök, maja ääres räästaalune pink ja ümmargune köögilaud – ei muutu Tuurus kunagi, aga mõned ikka muutuvad ka. Vanal majal on nüüd uus vundament ja kaunis sillutis. Viimased päevad oleme tegelenud  majaümbruse haljastamisega, järgmine aasta kasvab siin loodetavasti juba ilus muru. Ei saa muidugi märkimata jätta, et Anna õppis ükspäev traktoriga sõitma ja randaalis esimest korda elus päris oma põldu, kajakaparv järel.

Sõbrad vaatavad kartulipõllu üle. Kiiremini-kiiremini!

Täna on 25. juuni ja Ullol ja Kaarinil sündis tütar! Edaspidi on Tuurus sellel ajal nüüd alati kolm pidupäeva järjest, jee!

Palju õnne noortele lapsevanematele ja sibulasupilõhnased tervitused ka kõigile teistele!

Brita

Kevad 2015

Viktor Orav tamme all, kus ühel suvel pandi kaks inimest ametlikult paari ja kuhu ühel teisel suvel ehitasid vapsikud pesa. Hea, et mitte samal suvel.

Niisiis! Käisime Toomasega Tuurus. Mis seal siis sedapuhku teha ja näha oli?

On kevad käes ja traktorist ei saagi välja traktorist 

Sest iga usin künnipäev on uue põllu sünnipäev

 

Ei saa meremees neist kajakatest-rajakatest rahu ei laevas ega traktoris!

Rollo oli juba ühe korra sügisel põllu ära kündnud. Toomas kündis teist korda veel ja hekseldas siis. Kui maa nii soojaks saab, et toomingas õitseb, siis jääb üle ainult vaod tõmmata ja kartuleid panna. Aga mitte ainult kartuleid. Pihv käis Taanis, nägi põldusid ja mõtles, et hull asi tõesti - hakkame kõike kasvatama. Lisaks on tekkinud mingi segane mõte võtta Ungari villasead, keda ma ka Taanis kohtasin. Nemad on künnimasinad. Neid ei saa õnneks enne järgmist aastat, seega meil on natuke aega kaalumiseks.




Mina kasvuhoones piketeerimas. Selle vastu, et miks juba need rooskapsad siin valmis ei ole.
Tegelikult on meil juba lisaks rooskapsastele redised maas (sort "Jõgeva 169"), tuhanded tomatid sirguvad, spinat on juba pikk, küüslauku on, metsmaasikatele leiame hea mõnusa koha pikutamiseks, kindlasti on Sirley vahepeal salateid ja ürte pannud, salvei on talve üle elanud ja isegi mu külvatud lavendlist on vähemalt üks välja tulnud. Plaanin veel lillkapsast, peete, porgandeid, lehtkapsast, muidugi kurke ja palju kartulit ja igasuguseid toredaid harilikke ja vähem harilikke söödavaid taimi. Ja rukkililli ja moone! Ma olen megalt elevil! Mõistan, et see kõik eeldab ka seda, et ma korralikult rohin ja mu vaim ja suvekaabu on selleks valmis. Sellest tuleb üks tore suvi. Kui rohimistalgud korraldan, siis ma ei ütle, et need on rohimistalgud vaid pannkoogisöömistalgud. Kui kohale jõuate, siis saate teada.





Kanad ja pardid on ka aru saanud, et kevad on ja tulistavad päevas umbes 40 muna (NELIKÜMMEND!). Sahvris oli sel hetkel üle 200 muna, seega ma pidin tegema ühe halva panoraamfoto, et nad kõik enam-vähem pildile jääks. Me vahepeal arvasime, et kuked on vist ka munele hakanud. Loodetavasti tuleb ka kadunud siidikana Gertruda õel Katariinal varsti tuju haududa, igal juhul ta seda nägu on. Samamoodi on loota väikesed piiksuvaid parditibusid, võimalik ka et jooksupardi ja valge pardi ristandit. Ei tea, kas see siis jookseb või kõnnib nagu paat kuival maal? Selle pärast olen ma ka megalt elevil!

Mune on igas suuruses ja toonis.

Ühtlasi oleme andnud endast parima, et hävitada sügavkülma ja sahvri sisu enne kui uus suvi ja sügis kohale jõuab. Siin pildil kaste Hiiumaa puravikest ja arooniamorss. Pannkoogisöömistalguid tasub tõsiselt kaaluda, sest sahvris on veel päääris palju moosi.

 Esimene grill! Ooo, idüll!

Sportkass jahiretkelt naasmas

Käisime Puises päikeseloojangut vaatamas. Toomas küll näeb seda tööl iga päev, aga ikkagi oli nii tore.

Varsti ujuma!

Regina

Tuurus puhuvad uued tuuled

Mulle on alati meeldinud mõelda, et Tuuru on selline koht, et ükskõik kui palju aega mööda läheb, siis siia tulles on tunne, et kõik on nagu ikka. Mõned asjad aga muutuvad - näiteks nüüd on siin peen vesiklosett, maja ei ulbi enam veeloigus ja dušši alt tulles saab jalad panna soojustatud põrandale, kus Picasso lamab ja rahuloleva pilguga nurru lööb. 

Tänase päeva võtavad minu jaoks kokku Ullo sõnad:

Kana maja on nyyd soe ja Reelika murdis seina sisse kaks geelküünt ära ja jõudis tõdemusele, et juristi rõõm on kahjurõõm.

Lamba söömise nädalavahetus on hästi alanud. Sahvris on nii palju glögi, et peab vist jõuludeni vastu. Ja lammast sõime ka ja üldse Tuuru on kuidagi eriti armas, kui siia tükk aega sattunud pole.  

Lõppu noore isa pilt ka :')

♥ ♥ ♥

Tere. Väike uuendus.
Varsti on Tuurus südaöö. Kuigi tegelikult on varsti südaöö igal pool Eestis ja mõnes teises kohas maailmas veel, siis on siin olles tunne, et midagi muud polegi olemas kui ainult Tuuru ja võib-olla ka Haapsalu, Käänu talu ja Matise paat. Oleme siin, Hanna, Rivo ja mina. Juba on teine juuli ja midagi imelikku on küll lahti, sest meid on ju ainult kolm. Aga väga hea rahulik on. Hetkel on köögis sagimine, sest Hanna ajab peent puskarit - rabarberiveini. Me peame osa ära jooma, et saaks käärimispütti rabarberisiirupit juurde valada. Igatahes ma võin öelda, et me oleme siin kõik max kaks klaasi seda heleroosat unistust ära joonud ja kõigil on juba mõõdukalt sarves. Lendabki sulg kergemini. Riff ütles, et kuigi see on lambima tehnoloogiaga tehtud, on see vingem kui see siider. Ta lisas: "Puskar on ikka jumala kingitus." Aga no ausalt, väga hea on, leebe, kergelt magus, heleROOSA, saate aru, ROOSA. Juba seepärast tasub juua. Aga väga salakaval, sest seal peab vähemalt 9 volti sees olema. Heavy Rabarbero Longero.
Paabel mängib. Terve köök on värske saia ja või lõhna täis, sest ahjus küpsevad ciabattad. Oleme Hannaga daamide ilusalongi teinud siin. Igasuguseid töid leiab päeval tegemiseks, tööd on palju, tuleb vaid silmad lahti ringi vaadata. Hanna tegi oma kartulipõllu. Küttepuid saab teha ja tunda end kui tõeline hetero. Siidinäppudest seal klaviatuuri taga saavad tõelised mehekäed. Pöhmehöis. Kirves, pakk ja õlu. Kõlab nagu traumapunkt. Heterost rääkides on heteroshower jätkuvalt väga teema ja see on parim viis enda pesemiseks. Täna näitasin veel Škodale hoolt ja armastust, küürisin ja pesin ja lõin läikima mitu tundi. Viisin Sirleyt täna koju ja sellega aknad lahti koju kihutades oli nii hea suve tunne. Ja meil on üliarmsad pardipojad, kes armastavad vihma käes porilombis möllata.
Homme teeme Hernesuppi. Ma ei tea, miks ma just hernesupp suure tähega kirjutasin. See on vist lihtsalt nii hea. Üldse teeme kogu aeg head ja paremat süüa, eile just tegin ise vaniljejäätist ja panin metsmaasikaid sisse. Esta-2-ga küpsetasime vahvleid juurde. Assa mait.
Ok, veits vähem poeetiliseks kokkuvõtteks pani Riff killu, ütles, et suht maaka tunne on kolmapäeva õhtul kell pool kaksteist folki kuulata ja puskarit libistada. On ju tegelt. Millal see sai valmis saab juba? Aga tegelt retsilt hea on siin olla.
Anna Hanna Rivo

Lühidalt Tuuru suvest 2014.

Järgmise suve plaanidesse otsustasime panna ainult poolikud asjad. Sepikoda ja kõrgpeenrad. Niikuinii tuleb muid tegemisi jooksvalt juurde, juba praegu käivad jutud viinamarjakasvandusest ja suvistest kontserdituuridest Altmõisa Külalaistemajas. Kui vähegi õnnestub, siis ma suunan Inese sujuvalt peenraid ehitama ning ei pista oma nina sepikojast terve suve jooksul välja.

Selleks, et, tsiteerides M. Waltarit ja Rollot, „kõik sitakärsad oma ülalpidamise kenasti välja teeniksid”, teeme me suvel kõvasti küttepuud. Killak ehitas abinõu millega saavad ka väikesed õrna kondiga tütarlapsed tammekännu pooleks. Eesmärk on saada kätte paari aasta varud.

Veel on võimalik kirjutada projekte suviseks tegevuseks, kui keegi on huvitatud. Ma oleksin NII ÕNNELIK, kui keegi kirjutaks ühe projekti.

Kodukorras on väiksed muudatused ette näha, nimelt, nädalavahetused on vaba aeg välja arvatud elementaarsed asjad ning nädala sees on fikseeritud tööajad, kui just ei ole mingi erijuhus. Naistetuba jääb edaspidi üksikutele hingedele teinteise leidmiseks, paarid kolivad kas lakka või ehitavad omale käepärastest vahenditest uru.

 Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, peaks vist alustama eelmisest aastast, kus ma käisin Lilleorus permakultuuri koolitusel. Minu pedagoogiks oli seal Klaudia Van Gool, kellega mul tekkis nii mõnus klapp, et peale koolitust sõitsin ma koos temaga kogemata kombel Kaagverre, kus me andsime veel ühe koolituse, sedakorda mina siis juba tõlgina osaleja asemel :).

 Lõime temaga käed, et ta tuleb järgmine aasta Tuuru appi, permakultuuriaeda ja toidusalu rajama. Kuna ta ise ei jõudnud ning sõnapidaja oli, suunas ta sujuvalt meile Inese, ühe oma magistrantidest, kes asjaga edukalt kursis on. See situatsioon nägi välja umbes nii: Jaanuaris laekus mulle FBsse meil, et ma siis tulen kevadel, tervitustega, Ines, ning, muidugi, ega ma uut kogemust tagasi ei lükanud ja nõustusin.
 Ines, nagu iga normaalne portugezu, laekus jalgrattaga läbi hangede, hoolimata minu vastupidistest ponnistustest :D. Ise ma viibisin sel hetkel Tartus, ühe sepatöö tähtaeg hingas kuklasse (loe: olin selle ammu üle lasknud) ning Tuurus viibis sel hetkel ainult Meeli ja tema ka lihtsalt läbi õnneliku juhuse. Tulemuseks oli huvitav kolmkõne üle telefoni- Meeli, Ines ja mina, kusjuures Meeli ei räägi inglise keelt piisavalt ja Ines ei räägi ei saksa- ega vene keelt piisavalt.

Ines pesa tegemas :)

Pärast, kui Inesele oli kodukord selgeks tehtud ja elu taaskord oma normaalsesse rütmi liikus, helistas Meeli mulle poolelt teelt Tartusse ja naeris torusse, tsiteerides mulle Gerald Durrelli: "Loomulikult tean ma, et need on sinu loomad, kallis. Kes siis veel võiks mulle pelikane saata?"
 Ines siis kevadel korraldamas Tuurus, tundsin ma, et meie tagala on minu isiklike ambitsioonide kohaselt kindlustatud ning suvi võib tulla suure mürinaga. Tuligi. See on nüüd see koht, kus öeldakse, et ole ettevaatlik oma soovidega, need lähevad täide. Euroopa Noored toetasid meie suviseid vabatahtlike laagreid toidu- ning kütuserahaga, OT ja natukene tööriistarenti ka sinna otsa. Tulemuseks oli see, et meie vabatahtlike hord kasvas suuremaks kui kunagi varem, vanem põlvkond tõi juba parralleele ehitusmalevaga. Täpne osalejate number on siiani selgusetu, vahepeal, ühel vaiksemal hetkel, kui sain hinge tõmmata, küsis Christoph mu käest, et ole kena mees, loe üle, palju meid majas on, ma teen oma "katoliku" kana. Alguses arvasin, et mingi 6-7 inimest on, peale ülelugemist sai tubli 16. Siis võttis korraks muigama küll - nii ära harjunud mölluga, et alla 20 inimese on "mõnus rahulik" ja "omad poisid". Pidasime omavahel aru ja proovisme üle lugeda, saime kokku, et kuskil 75 inimest käis küll läbi, ilmselt rohkemgi. 100 on ehk natuke liiga suur number.

Ines vägesid juhatamas kompostikasti ehitusel
 

 Kui ettevalmistused suveks olid enamvähem valmis, tuli juba esimene sats vabatahtlikke kohale. Tsiteerides A. A. Milne'i: "Kutsutud olid kõik Jänese sõbrad ja sugulased" ja sekka seltskond välismaalaseid, kohmetu alguses. Lasin esimest satsi Inesel kantseldada rohkem, kuna ma ise tõmbasin alles otsi kokku Tartus. See oli minust suhteliselt mõtlematu, inimene visata uju või upu situatsiooni - äärepealt oleks põhja läinud, grupis tekkis, esimest korda, mida ma kunagi näinud olen, mingit mõttetut hõõrumist, egod ei mahtunud ühte tuppa ära.


Selle probleemi Ines lahendas nädalavahetusel ühe korraliku jalgrattamatkaga Hiiumaale, mis pani grupi koos tööle ja üksteisega arvestama, nii et, lõpp hea, kõik hea.

Esimesed kõrgpeenrad

 Kõigepealt alustasime kõrgpeenardega,  mida rajati suve jooksul, järgmiseks kevadeks, 7 tükki, lisaks sellele, mis me eelmine aasta ehitasime ja mis tootis 4 aiakärutäit kõrvitsaid ja pool ämbrit ube, lisaks spinatile ja naadile (mis küll vabalt igal pool kasvab ja kõrgpeenart kultiveerimiseks ei vaja). Siis tuli välikäimla, väliduss, 2 uut kompostikasti ja kaevasime vana maja vundamendi diagnostiliselt lahti. Rollo tegi usinasti pilte ja helistas erinevatele spetsialistidele ja sõitis otsapidi Saaremaale ühele restauraatorile koos piltidega külla, et asjale lahendus leida. Võib vist lugeda, et vana maja vundamenditööd oli see osa suvest, mis ei õnnestunud, nimelt, selgus, et enne vundamenditööde tegemist ning maja taaskord sirgeks tõstmist tuleb alustada intensiivsete drenaazhi töödega, kuna maja ümber 30 cm pinnasest allpool tuleb vesi vastu - ikkagi, Läänemaa, savine pinnas ja veel pole kuhugile joosta - maja ümbert niidetakse kogu aeg muru, mis kasvatab huumusekihti ja maapind tõuseb, seega, maja ise jääb järgest enam lohku ja sinna muudkui koguneb ja koguneb seda vett, mis meid mitte ei rõõmusta.

Puhkehetk maasikapeol

Samal ajal käis külaliste maja pool suuremat sorti rabelemine, maasikapidu jälle tulekul. Nagu ikka, võeti asi ette nii suurelt, nagu üldse võimalik, see aasta olime ise ainsad toitlustajad. Suur tükk küll, aga suu ei läinud teps lõhki, nimelt, Meeli oli seda trummi juba jaanuarist tagunud ja suure õhinaga. Saabusid veel eksta maasikapeo-vabatahtlikud, keda oli rohkem kui kirjuid koeri ja sarnast karva olid ka, neil ei teinud lõpuks mina küll enam mingit vahet, ainult särgi järgi sai sabast kinni ja õigele rajale suunatud. Vana maja rahvas pidas toitlustustelki koos patsahkami meie välismaalastega ja tulime auga sellest välja. Artur ja Julius müüsid oma laiade naeratusetega lastele (ja ka emadele) kodus tehtud piparmündilimonaadi, mis oli üks selle aasta hittidest, seal leti taga käis reaalne surumine, et kes jaole saab...

Artur ja Julius hoos

Ise ütleksin, et selle aasta maasikapeo korraldus oli siiani parim, tõmblemist ja paanikat peaaegu ei olnud, kõik ettevalmistused olid hästi tehtud ja peale paari vabatahtliku päikesepiste ja dehüdratsiooni polnud midagi hullu. Õnnestus.

 Peale maasikapidu tuli selline pooleteise päevane rahulikum hetk, kus meie valdused said uuesti korda ja elu liikus tavalisesse rütmi, sihiks siis seekord uus kanala. Kuna, järjekordselt, oli kevadel toimunud laiendus teemal "võtame veel kanu juurde - alguses 10 tavalist munakana ja siis, noh, mis see ära ei ole, 10 sellist, kes munevad taevakarva mune ja siis peaks veel võtma neid ka, noh, neid, kes neid sokolaadikarva mune munevad... ja siis peaks koduaia iluks veel siidikanad ja võtma ja parte oleks ka vaja ja siis paar ilusat hane ja ...". Nagu ikka, meil on perekonnas juba traditsiooniks saanud mastaapidega kapitaalselt üle võlli minek.Originaalselt leppisime kokku, et võtame 6 kana. Hetkel on kanu kusagil 40 kandis, lisaks paar siidikanu ja paar India jooksuparte ning on kokku lepitud, et inkubaator ostetakse nüüd ja suhteliselt kohe, et asendada loomulikku kadu (kana teadupoolest on ikkagi päris loll lind - kahtlustasime, et nad töötavad Win 3.1 operatsioonisüsteemil).

Sarikad said just peale!

 Seega, selleks, et ehitada mõistliku hinnaga kanala, tegime me seinad pakksavi tehnikas ning maja ümmarguse, et vältida võimalikke külmalekkeid niipalju kui saab. Samal ajal, kui ma käisin järgi materjalil, laekusid Sakside maalt minu kaks head sõpra, Marian (aka Hulk) ja Florian (aka Flo), koos kahe uue sakslasega, kes osutusid ka samasugusteks mõnusateks inimesteks.
 Kuna nad on juba meil kaks korda vabatahtlikena käinud, siis nad kasutasid Tuurut baaslaagrina, et mööda Eestit ringi reisida ja turistid olla. Lisaks sellele, et nad olid mõnusad, olid nad ka tööloomad, Florian sealjuures ehitusinsener, mis tähendas siis seda, et me ehitasime maja puitkarkassi valmis 4 päevaga, mis oli nüüd küll üle minu ootuste. Hea, et ma nii palju rõhku panin joonistele (aitäh, SketchUp). Peale seda lasin ma nad lihtsalt vaba jala peale ja nad veetsid nädala ringi reisides. Samal ajal lõikasime me kreissaega seinte jaoks pakke ja valmistasime savivõtuks tiigi serva ette.
 Siis laekus järjekordne suurem sats vabatahtlike nii Eestist kui ka üle maailma, meie selle aasta kaugeim tulija oli Lõuna-Koreast, või on Austraalia kaugemal? ning läks lahti savi ja liiva kaevamine, savisegu valmistamine ning seinte ladumine.

See jänes on nüüd küll pihta saanud :)

Kuna see seltskond klappis omavahel eriti hästi, läks töö lennuga ning meil jäi veel energiat ülegi, mida sisustati vabal ajal ratsutamise, ujumise, võrkpalli, sulgpalli, kümblustünni, saunaga mere ääres, võrkkiikedes vedelemise, vibulaskmise, jalgrattamatkaga Vormsile ja kõige muuga, mille peale võib üldse Tuurus tulla.







 Ahjaa, moosikeetmise koolituse tegime ka päris massiivse ja kõik, kes osalesid said soovi korral oma moosi koju kaasa võtta. Kokku tehti, ma pakun, koolitusel kuskil 120 liitrit eri moosi.

õunakoorimine mooside jaoks

 Sepikojas käis samuti toimetamine, seal oli põhiliseks tegijaks Artur, kes ehitas esmalt meie uuele kümblustünnile puidust aluse ning siis tuli ise ja pakkus, et kuule, ma teen sulle sepikotta trepi teisele korrusele. Sama pakkumisega liitus ka Julius ning nad tegid omavahel võistluse, kes suudab ägedama trepi valmis joonistada. Artur Pata, oma tuntud headuses, tegi trepi, mis ei ole mitte maa küljes, vaid ripub taevast alla ning muidugi ei suutnud ma sellisele ideele vastu panna. Tulemuseks oli see, et Artur käis kaks nädalat ringi, harilik pliiats kõrva taga, höövlilaastud kaptenihabemes, mõmisedes omaette spetsiifilise läikega silmis (mis kirjeldab hästi uneskõndijaid) ning puistas sujuvalt armsaid saepurukuhjakesi igale poole, kuhu ta istus. Vahepeal tuli ja ütles, kas ma teen nii või teen naa, mille peale, ma ütlesin, et tee nii nagu hea on. Tegi. Trepp tuli vapustavalt kaunis, tükk maad enamat, kui ma oleksin osanud tahta. Peale seda kadus Artur orbiidilt pooleteiseks nädalaks ning siis helistas: "Kuule, kas ma võin garaazhis ühe nurga saada? Ma tahan omale purjeka ehitada." mis minu jaoks on just see, miks Tuuru olemas on - keegi tahab teha midagi ägedat. Samal öösel laekus Artur oma mikroautoga, katusele seotud hunnik puitu ja veekindlat vineeri ning teda võis järgmised kuu aega kohata paariks minutiks söögiajaks, mille käigud ta kühveldas omale tahket ja vedelat kütust sisse ning kadus garaazhi, taaskord selle vaimustava hullu läikega silmis ja saepuru habemes, mis kirjeldab mehi, kes elust suuremaid asju parajasti teevad. Kuu aja möödudes oli tal valmis oma esimene purjekas, mis sai vette laskmisel nimeks "Säsi".
 Samal ajal loodisin ma vabast ajast sepikoja seinu ja lage ning kui loodimine oli tehtud, ajasime sepikoja ülemise korra seinad sirgeks. Sügise poole said ka aknad valmis ja ette, misjärel sepikoda juba päris maja moodi on, nüüd on veel elekter, vesi ja alumise ja ülemise korra põrandad vaja valmis saada, siis võiks juba jupi kaupa hakata mõtlema sepikotta sisse kolimisele.  
Lühidalt kokku võttes, minu jaoks oli see parim vabatahtlike suvi siiani, kuid nii suurelt mina enam küll korraldada ei taha :D. See oli ikka viimase piiri peal, 5 inimest veel ja me poleks seda ära suutnud majandada.

Kindlasti olen ma veel palju olulist unustanud kirja panna ja isegi meelde jätta, see suvi läks nii kiirelt, et just oli juuli ja nüüd on oktoober ja mis vahepeal juhtus, ei saanud arugi.

Aitäh kõigile osalejatele.

Ullo