Selle aasta jaanid Tuurus

Tuurus oli vahepeal jaanipäev, nagu igal pool mujalgi. Aga Tuurus ei ole kunagi nii nagu igal pool mujal, vaid omamoodi. Tuuru on üks imeline koht, sellest saab iga tuurukas alati uuesti aru, kui üle pika aja siia jõuab. Ullo näiteks rääkis kaks päeva järjest, kuidas ta ikka ei saa aru, et selline paradiis üldse olemas saab olla, ja et oleks patt oma last mitte siin üles kasvatada.

Jaaniõhtu oli siin üsna rahulik, meid oli kolmteist: Anna, Reelika, Helerin, Ullo, Julius, Mart, Fred, Betka ja tema kaks tšehhi sõpra, Meeli, Terje ja Brita. Tegime hästi palju head süüa ja sõime ennast kõigest sellest heast ogaraks. Kirsiks tordil oli megašokolaadine šokolaadikook vahukoore ja maasikatega. Lõke oli suur, selle nimel olime juba maikuus vaeva näinud ja koplist vanu palke kokku tassinud. Vihma sadas ainult päeval ja õues oli soe, nii et peaaegu nagu polnudki klassikaline eesti jaanipäev.

Roosad küüned toovad ellu tasakaalu.

Ossid ja muidu maakad võtsid kohad sisse.

Best friends 4 evä!

Piffid reas

© Reelika on väga uhke.

Mõned asjad – nagu hea söök, maja ääres räästaalune pink ja ümmargune köögilaud – ei muutu Tuurus kunagi, aga mõned ikka muutuvad ka. Vanal majal on nüüd uus vundament ja kaunis sillutis. Viimased päevad oleme tegelenud  majaümbruse haljastamisega, järgmine aasta kasvab siin loodetavasti juba ilus muru. Ei saa muidugi märkimata jätta, et Anna õppis ükspäev traktoriga sõitma ja randaalis esimest korda elus päris oma põldu, kajakaparv järel.

Sõbrad vaatavad kartulipõllu üle. Kiiremini-kiiremini!

Täna on 25. juuni ja Ullol ja Kaarinil sündis tütar! Edaspidi on Tuurus sellel ajal nüüd alati kolm pidupäeva järjest, jee!

Palju õnne noortele lapsevanematele ja sibulasupilõhnased tervitused ka kõigile teistele!

Brita