Jaanipäev!

Tere, kallikesed!

Istun Tuuru köögis, just lõpetasime söömaaja, Anna peseb nõusid, Kerli joonistab, Marii puhkab, Meeli on külalistemajas, Ullo magab, poisid teevad ilmselt midagi kasulikku või ka täiesti kasutut ja mina kirjutan seda postitust. Suvi Tuurus on alanud.

Pojengid on ühed mu lemmiklilled

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...

Eile oli jaanipäev ja rahvas oli kohal. Tulime enamuses siiski juba üleeile siia, mis seal Tartus ikka teha :) Seekord sai siis pikemaks ajaks tuldud, enne kahte kuud ma siit minema ei lähe. Tõime Rivoga ka Nööbi Tuurusse, kassikese, kes on siit küll pärit, aga siiski terve aasta Tartu korteris elanud. Esialgu mõtlesime, et ta jääbki sinna puu otsa elama, kuhu ta alguses põgenes. Täna on juba parem, isegi Picassoga paistab sõbrunevat. Ainult Boglarks pani talle nokaga vastu pead.

Ma ei tule alla!!

Või siiski?

Jaanipäeva hommikul oli meil suur arutelu plaanide tegemisega. Sama tegime täna hommikul. Meil on nimelt tulemas palju tähtsaid sündmusi: esimesel juulil saabuvad 12 vabatahtlikku välismaalt, neile tuleb tagada mingisugunegi elamisväärne magamiskoht, pesukoht ja piisavalt süüa. Tänu Euroopa Noored projektile saime toiduraha projektist, Anna ja Kerli teevad süüa, juhhuuu! Mingi päev läheme Meeliga siis neid basic-asju ostma nagu jahu ja kartul ja makaronid, oh sellest tuleb kindlasti suur toimetus. Magamiskohtadega on ka enam-vähem: kui lakka natsa põrandat juurde ehitada ja Samaariast mõned madratsid lisaks tuua, siis peaks hakkama saama küll.

Hommik

Alvar kantriteemas, nii tavaline :)

Lakas on väga ilus

Ullo ja Rivo tegid juba esimese
naljakatsetuse, Rollo ütles, et see on
ju hullem kui hiidlase ehitatud.

Kõige suurem mure on muidugi pesemisvõimalusega. Meie pooleliolev saun on ikka veel täitsa pooleli ja uut dušikabiini ka pole. Vanast otsustasid härrad väliduši teha, et nad saaksid kiiresti vee alt läbi joosta, "meie ei viitsi oodata, kuni teie seal ennast seebitate ja kreemitate". Noh, 25 inimest ja 1 dušikabiin... Võib tõesti raskeks minna. Mina näiteks pesen umbes 10 minutit, aga Reelika, sellel läheb vähemalt tund :D No kui 2 pesukohta üles saab ja eriti suures kriisis külalistemaja personaliruumi joosta lubatakse, siis võib isegi auga välja tulla sellest olukorrast.

Naistetuba vajaks ka remonti tegelikult

Teine murelaps on meil hetkel WC. Õigemini on meil DC. Ja see DC on ka nii hukas, et Fred näiteks ei julge sinna sissegi astuda, äkki kukub läbi põranda. Otsustasime uue ehitada sinna kuuri taha või hoopis savimaja juurde kuhugi, eks see selgub. Igatahes peaksid nüüd nädala jooksul valmima nii vets kui pesemisruumid. Ja loomulikult läheme korilusretkele süüa ja ja madratseid otsima. Rollo lubas kööki uue pliidi ka osta, siis võiks vähemalt näha olla, mis kraadiga me süüa teeme.

See on meie uus murutraktor, Toomas, Rollo ja Anna on  vanad.

Eilne jaanipäev oli muidugi ilus. Lõke oli meil küll vist terve Eestimaa kõige väiksem, aga see-eest inimesed kõige paremad :) Süüa sai hästi, lõkke ümber sai lauldud ja Alvar rääkis sakslastest külalistele neegritest ja juutidest. Ma sellest peost siis nii palju ei räägigi, panen panem pilte, need ütlevad rohkem kui...      Eksole. A! Ühte asja pean ikkagi mainima - me panime lõkke põleva noolega põlema. Rollo lasi vibust põleva noolega otse bensiiniga üle valatud puudele ning need läksid põlema nagu muinasjutus - kõigepealt tekkis leek ümber tulekoha ja siis paiskus taevasse. See oli NIIII vägev!!!

Saara

Lõhe küpseb!

Pidusöök

Kerli tehtud Pavlova

Lõhe küpseb!

Ehtne eesti metshaldjas, kõige targem ja toredam

Lõhe küpseb!

Fred: "Mama ja ljetaju!"

Nüüd lähevad ööd jälle pikemaks :)

Hyggehyggehygge

HEJ!!!

Meil oli siin Tuurus üks väga armas põhjamaine ja pikk nädalavahetus. Kõik algas sellest, et Haapsalus toimus teine rannarootslaste laulupidu. Eelmine Estlandssvenskarnas sångarfest i Hapsal toimus 1933. aastal. Me siis skandinavistidega harjutasime selleks umbes poolteist kuud ja läksime ka rootsi keeles (taani aktsendiga) laulma.

Muideks, Boglárka (õige ungarikeelne kirjapilt) arvab vist praeguseks küll päriselt, et ta on kass või isegi inimene, sest ta käib kogu aeg toas ja tundub, et tema arvates on tal selleks täielik õigus. Igatahes on ta üks väga eriline kanaproua ja kana kohta küll väga intelligentne. Boglárks on nüüdseks iga hommiku-, lõuna-, ja õhtusöögi oluline kaaslane, istub laua all, nurub vahel toitu, tukastab ja nurrub. Kanad nurruvad, küll te kuulete, kui veel kuulnud pole. Mulle tundub, et üks hall kana tahab ka iseseisvuda, sest kui Kaarel läks neile heina viima, siis ta ilmselt tajus algaja kätt, kasutas võimalust, pani suurest kanaaedikust putket ja peitis end paariks tunniks kuskile laane äärde kõrge heina sisse ära. Hiljem kui ma neile süüa viisin, siis oli selge, et seda kana ei huvita mitte toit, vaid vabadus. Kui isegi talle lohutuseks viidud nisuterad ei aidanud, siis otsustasin talle magustoiduks hoopis järelvalvatud tuuri hoovi peal pakkuda ja seepeale jooksis ta otsejoones Boglárka koerakuuti ja kukkus munele, ise rahuolevalt korisedes.

Rongkäik Haapsalu tänavatel!

Selline on eestirootslaste lipp

Me oleme nii lahedad, et kirjutasime oma koori nime ruuni tähestikus

Mamma ja ema tulid ka kuulama

Brita on varemgi Tuurus käinud, aga Kaarel ja Anne Maarja tulid esimest korda. Ühel õhtul käisid meil külas kaks Anne Maarja töökaaslast Taani saatkonnast ja üks norrakas ka. Saime siis keelekümblust teha, kitarri mängida, grillida ja kaminas skumfiduse kõrvetada. Muidu klassikaline juhtum Tuurus, et Kaarel tuli üheks ööks, aga jäi kuueks.: ) Ühesõnaga oleme oma hipipessa veel väga toredaid inimesi juurde saanud. Nende inimestega kohe on nii, et vaatad otsa ja oskad öelda, et nad sobiks Tuuru nagu rusikas silmaauku.

Siis käisime peopäeval Brita, tema ema ja väikese õe ja Anne Maarjaga Kuursaalis maiustamas.

                Teile varem tuttava islandlase Árni suur perekond tuli talle Eesti külla. Juhtus, et pereema Guðbjörgil sünnipäev oli just rannarootsi laulupeoga samal päeval ja põhjamaisuse nimel tulid nad seda kaema. Nad ööbisid külalistemajas ja küpsetasime Britaga Guðbjörgile 50. sünnipäevaks suure šokolaaditordi, mille ujutasime šokolaadiglasuuri ja vahukoorega üle ja ehtisime värskete maasikate ja vaarikatega. Pärast õhtusööki astusime küünalde ja tordiga söögisaali sisse ja laulsime taanikeelse sünnipäevalaulu. Midagi sellist perekond küll ei oodanud ja pereema oli nii õnnelik, et poetas lausa paar pisarat ja kallistas meid mõlemat Britaga kõvasti. See oli üks hirmsasti armas hetk. Vot, see on hea näide sellest, et palju toredam on teistele midagi kinkida kui ise saada. See oli ka tore, et nendega ka vahel taani keeles rääkida sai ja nad rootsi keeles vastu rääkisid.

Päeva staar oli muidugi pere pesamuna, 6-aastane punapäine Auður Ásta. Brita vaatas teda ja ütles, et ta on nagu Islandi haldjas, kes kuskilt mägikoopast välja on tulnud. Mulle tundus nagu ta oleks mõnest Astrid Lindgreni raamatust välja hüpanud. Igatahes üks kohutavalt armas präänik ja mul õnnestus ta süda võita. Näiteks tänu sellele, et ta tibusid oma käes hoida sai ja ta sellest veel mitu päeva enne ja pärast rääkis.

Järgnevad päevad möödusid heina ja chilli ja grilli tähe all. Otsime uue murutraktori, sest hein on juba meetripikkune. Vahepeal käisid jutud lammaste või hobuste laenamisest/võtmisest, aga need plaanid jäid katki. Kaarel tegi uue trakatsiga külalistemaja juures paar kiiremat ringi ja sai platsigi puhtaks. Traktrorist kahjuks pilti ei saanud, aga võin öelda, et see näeb väga kena välja.

                Käisime Mariiga kodakondsus- ja migratsiooniametis uut ID-kaarti tegemas ja selleks tuli valguse käis enda väljanägemine üle kaeda, ei saanudki tavapäraselt sots olla.

Loomulikult panime välismaalase sinepit sööma Haapsalus Taksi baaris.

                Ühel õhtupoolikul vaatasime kaminatoas klassikat ja saime kõvasti naerda

                Ketlinil oli sünnipäev! Palju õnne!: )) Seda ma ise kahjuks näha ei saanud, aga kuuldavasti sai head ja paremat maitsta ja lilli nuusutada.

Igatahes olid need kuus päeva ühed toredamatest, mis mul viimasel ajal olnud on. Need pildid ja tekst ei anna seda tegelikult üldsegi edasi. Pannkoogihommikutest ja muust imelisest ma ei hakka jutustamagi, see on meie karjamõisa puhul juba niigi ilmne. Loodan teid kõiki jälle varsti Tuurus näha. Kalli! KNUZ!!

Anna Regina