Hyggehyggehygge

HEJ!!!

Meil oli siin Tuurus üks väga armas põhjamaine ja pikk nädalavahetus. Kõik algas sellest, et Haapsalus toimus teine rannarootslaste laulupidu. Eelmine Estlandssvenskarnas sångarfest i Hapsal toimus 1933. aastal. Me siis skandinavistidega harjutasime selleks umbes poolteist kuud ja läksime ka rootsi keeles (taani aktsendiga) laulma.

Muideks, Boglárka (õige ungarikeelne kirjapilt) arvab vist praeguseks küll päriselt, et ta on kass või isegi inimene, sest ta käib kogu aeg toas ja tundub, et tema arvates on tal selleks täielik õigus. Igatahes on ta üks väga eriline kanaproua ja kana kohta küll väga intelligentne. Boglárks on nüüdseks iga hommiku-, lõuna-, ja õhtusöögi oluline kaaslane, istub laua all, nurub vahel toitu, tukastab ja nurrub. Kanad nurruvad, küll te kuulete, kui veel kuulnud pole. Mulle tundub, et üks hall kana tahab ka iseseisvuda, sest kui Kaarel läks neile heina viima, siis ta ilmselt tajus algaja kätt, kasutas võimalust, pani suurest kanaaedikust putket ja peitis end paariks tunniks kuskile laane äärde kõrge heina sisse ära. Hiljem kui ma neile süüa viisin, siis oli selge, et seda kana ei huvita mitte toit, vaid vabadus. Kui isegi talle lohutuseks viidud nisuterad ei aidanud, siis otsustasin talle magustoiduks hoopis järelvalvatud tuuri hoovi peal pakkuda ja seepeale jooksis ta otsejoones Boglárka koerakuuti ja kukkus munele, ise rahuolevalt korisedes.

Rongkäik Haapsalu tänavatel!

Selline on eestirootslaste lipp

Me oleme nii lahedad, et kirjutasime oma koori nime ruuni tähestikus

Mamma ja ema tulid ka kuulama

Brita on varemgi Tuurus käinud, aga Kaarel ja Anne Maarja tulid esimest korda. Ühel õhtul käisid meil külas kaks Anne Maarja töökaaslast Taani saatkonnast ja üks norrakas ka. Saime siis keelekümblust teha, kitarri mängida, grillida ja kaminas skumfiduse kõrvetada. Muidu klassikaline juhtum Tuurus, et Kaarel tuli üheks ööks, aga jäi kuueks.: ) Ühesõnaga oleme oma hipipessa veel väga toredaid inimesi juurde saanud. Nende inimestega kohe on nii, et vaatad otsa ja oskad öelda, et nad sobiks Tuuru nagu rusikas silmaauku.

Siis käisime peopäeval Brita, tema ema ja väikese õe ja Anne Maarjaga Kuursaalis maiustamas.

                Teile varem tuttava islandlase Árni suur perekond tuli talle Eesti külla. Juhtus, et pereema Guðbjörgil sünnipäev oli just rannarootsi laulupeoga samal päeval ja põhjamaisuse nimel tulid nad seda kaema. Nad ööbisid külalistemajas ja küpsetasime Britaga Guðbjörgile 50. sünnipäevaks suure šokolaaditordi, mille ujutasime šokolaadiglasuuri ja vahukoorega üle ja ehtisime värskete maasikate ja vaarikatega. Pärast õhtusööki astusime küünalde ja tordiga söögisaali sisse ja laulsime taanikeelse sünnipäevalaulu. Midagi sellist perekond küll ei oodanud ja pereema oli nii õnnelik, et poetas lausa paar pisarat ja kallistas meid mõlemat Britaga kõvasti. See oli üks hirmsasti armas hetk. Vot, see on hea näide sellest, et palju toredam on teistele midagi kinkida kui ise saada. See oli ka tore, et nendega ka vahel taani keeles rääkida sai ja nad rootsi keeles vastu rääkisid.

Päeva staar oli muidugi pere pesamuna, 6-aastane punapäine Auður Ásta. Brita vaatas teda ja ütles, et ta on nagu Islandi haldjas, kes kuskilt mägikoopast välja on tulnud. Mulle tundus nagu ta oleks mõnest Astrid Lindgreni raamatust välja hüpanud. Igatahes üks kohutavalt armas präänik ja mul õnnestus ta süda võita. Näiteks tänu sellele, et ta tibusid oma käes hoida sai ja ta sellest veel mitu päeva enne ja pärast rääkis.

Järgnevad päevad möödusid heina ja chilli ja grilli tähe all. Otsime uue murutraktori, sest hein on juba meetripikkune. Vahepeal käisid jutud lammaste või hobuste laenamisest/võtmisest, aga need plaanid jäid katki. Kaarel tegi uue trakatsiga külalistemaja juures paar kiiremat ringi ja sai platsigi puhtaks. Traktrorist kahjuks pilti ei saanud, aga võin öelda, et see näeb väga kena välja.

                Käisime Mariiga kodakondsus- ja migratsiooniametis uut ID-kaarti tegemas ja selleks tuli valguse käis enda väljanägemine üle kaeda, ei saanudki tavapäraselt sots olla.

Loomulikult panime välismaalase sinepit sööma Haapsalus Taksi baaris.

                Ühel õhtupoolikul vaatasime kaminatoas klassikat ja saime kõvasti naerda

                Ketlinil oli sünnipäev! Palju õnne!: )) Seda ma ise kahjuks näha ei saanud, aga kuuldavasti sai head ja paremat maitsta ja lilli nuusutada.

Igatahes olid need kuus päeva ühed toredamatest, mis mul viimasel ajal olnud on. Need pildid ja tekst ei anna seda tegelikult üldsegi edasi. Pannkoogihommikutest ja muust imelisest ma ei hakka jutustamagi, see on meie karjamõisa puhul juba niigi ilmne. Loodan teid kõiki jälle varsti Tuurus näha. Kalli! KNUZ!!

Anna Regina