Tere jälle, sõbrad!
Kevad on tõesti käes nagu võib lugeda kaminatoas olevalt valgelt tahvlilt ja kui seda on raske uskuda, siis tuleb ainult kaks sammu uksest välja astuda, et selles ise veenduda. Soojemate ilmade saabumise tõttu jõudis Tuuru seekord palju rohkem inimesi - nii uusi kui ka vanu. Nimekiri töödest, mis teha on vaja, koostati juba mõni päev varem. Kõige tähtsam on valmis saada pesuruum ja Saara võttis kaasa ajakirja ideega, milline see kunagi võiks välja näha, aga sinna on veel pikk maa minna - õnneks asjad liiguvad ning Ullo on valmis teinud dušialuse ja võib-olla mõnel järgmisel nädalavahetusel jõuab pesuruumi renoveerimise ning selles oleva rakettahju parandamisega jätkata.
Aga mida me siis tegime?
Reede hommikul oli äratus kell 9.00 ja siis leidis aset klassikaline Tuuru hommik - Hanna küpsetas pannkooke, mis nägid välja nagu Ameerika filmis - paksud ja täiesti imelise maitsega. Soe köök, vaarikamoos, mitu kannu kohvi ja Villu, kes oli vaimustuses suurest rahvahulgast. Temast on saanud peoloom - küla peal teavad kõik Altmõisa Villut, kes ei puudu mitte üheltki korteripeolt ning sobitab tutvust ka bussijuhtidega, kellele Villu kohe käppa tormab andma, kui ta peatuses uksed julgeb avada ning siis keeldub lahkumast. Mõtlesime talle külge panna GPS-i, et igal hetkel teada, kus ta asub. Esialgu peab Villu elama siiski ketis, eriti kui Sirley koju läheb, sest isegi kui meie teame, et tupsurull Villu on inimese sõber, siis tegelikult peaaegu väikse hobuse mõõtu välja andev koer võib mõnda inimest hirmutada. Hanna eestvedamisel sai Villule soetatud rihm, mis talle särtsu annab, kui ta teatud piiridest välja kõnnib. Reedel kaevatigi maa sisse traat ja juurde pandi lipukesed, et koer oma piiridest aru saaks ja ta õppis väga kiiresti. Eriti kiiresti sai ta aru sellest, kuidas särtsu andva rihma seest patarei välja saada.
Villu
Magnus on tõeline härrasmees - toidu ülejääkidest, mida Rivo lahkelt neile jagas, võttis tema vaid väikse lõuatäie ning siis kutsus kanad ülejäänut sööma. Ühel hetkel tegi mõni kana hädakisa aedikust ja Magnus lendas nagu pudrukuul üle aia olukorda inspekteerima. Kanamaja uksed said korda ja võrk ka korralikult kinni. Nüüd tuleb ainult oodata, et vaestele kanadele, keda kukk korralikult rutsanud on talve jooksul, suled pea peale tagasi kasvaks.
Härra Magnus isiklikult esiplaanil, vasakult kana, kana, Aabitsa kukk, tema taga kana ja kana.
Kevadlilled, mille kallal mesilased olid juba usinalt ametis, üks suur pesa on garaaži küljes.
Mina ja Saara koristasime reedel naistetoa kapid ja kapipealsed ära ning prügikasti leidis tee mitu kotitäit kola. Järgmisel päeval sai põhjalikult koristatud ka koridor ja kaminatuba. Ullo suitsetas lõunaks kalu, mis olid nii head, et taimetoitlasest Ines sõi neid teistest kõige rohkem.
Picasso püüdis ise omale lõunasöögi.
Õhtune pidu
Hommikune plaanikoostamine
Kõrgpeenra rajamine
Meeli korjas naaditibusid
Karl ehitas lakapõrandat
Saara õde Johanna
Võrkkiiged pandi üles
Külalised
Meeli tehtud singipasta värske pesto ja lillkapsaga. Kui muud põhjust Tuuru tulla pole, siis vähemalt süüa saab väga hästi. Ühel õhtul sõime isetehtud kotletide ja Kerli küpsetatud kuklitega hamburgereid.
Kokkuvõttes oli väga tore nädalavahetus ja neile, kes ei tulnud, võin ainult öelda, et mina kahetseks. Ma endiselt armastan teid kõiki ja järgmise korrani!
Reelika ♥
No comments:
Post a Comment